"Minu Vietnam" - Kristina Kallas

2.

Pealkiri: "Minu Vietnam"

Autor: Kristina Kallas

Leheküljed: 277

Sisu: Vietnam! Tundub täiesti ebamõistlik otsus oma väikelapse ja mehega sinna kolida, eriti, kui mingit tõsist põhjust ei olegi. Esimese lapse kasvatamine on ikka raske, kuid kas see ei tundu täiesti teistsuguses keskkonnas lausa võimatu? Siiski mitte, sest Vietnam paistab silma oma lapsesõbralikkusega ja lapsega saab nii mõnigi asi lihtsamini aetud. See muidugi ei tähenda, et probleeme üldse poleks. Kommunistlik ühiskond, mida võid tahta kõigest väest muuta, kuid mis ei kavatsegi mingil viisil muutuda. Kliimalised probleemid, mugava ja taskukohase kodu otsingud, kaunis maastik, keeruline keel, lapsehoidja ja igapäevaelu - keset paika, mida vähesed eestlased suudavad kaardil täpselt määrata.

Raamatu tagakaanelt:  Aga mis te seal Vietnamis tegite?» küsitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse sõita, pealegi veel väikelapsega. Mitte töö pärast, mitte turismireisile, vaid mõneks ajaks elama. Vietnam on suurepärane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma mõni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, söök on jumalik ja kõik on nii odav! Ererohelised riisipõllud, türkiissiniste lahesoppide järsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised mäeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik režiim – romantiline, eksootiline, põnev!
Kas sellesse riiki on väikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik rändama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tõsiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised tõekspidamised ja nii mõnigi kord kõigutavad mu maailmaparandamise usku.

Enda arvamus: Kui ma kunagi ammu ühte lipumängu mängisin, jäi Vietnam´i lipp mulle ülikiiresti meelde. See oligi enam-vähem kõik, mida ma selle riigi kohta enne lugemist teadsin. Esimene asi, mis mulle Vietnamiga seostus oli sõda (sest sõnapaar Vietnam war on ju üsna levinud) ja seepärast tekkis mul kohe eelarvamus väga vaesest, räpasest ja kohutavast riigist. Isegi teksti lugedes tundsin külmavärinaid, kui mõtlesin, et peaksin sellises kohal elama.
Mind veenis ümber aga pildialbum, mis näitas seda riiki hoopis soojemast ja kodusemast küljest. Tegelikult ongi tihti niimoodi, et inimesed vaesemates ja mittedemokraatlikes riikides on palju vähem räpased ja kurjad, kui seal, kus valitseb vabadus ja kord.
Nagu ikka neid lugusid lugedes ei suuda ma keskenduda ainult riigile, millest kirjutatakse. Alati elad ju vähimal või suurimal määral kaasa ka inimestele, kellega see juhtus ja just nende käitumine, otsused ja elupõhimõtted on need, mille läbi sa pead seda riiki hindama. Mõnikord ei klapi tegelaste ja lugejate arusaam elust absoluutselt ja seepärast võib ka riiki näha hoopis teises valguses. Kuna, aga mind on alati huvitanud seljakotirändurid ja nö ekstreemsed inimesed, siis tundsin väga suurt lähedust sellega, kuidas autor asju vaatles.
Ma pean tunnistama, et see pole raamat, mis mulle oleks sügavalt hinge läinud ja ilmselt unustan ma selle raamatu üsna kiiresti. Ma ei oskagi seda täpselt põhjendada. Võib-olla nagu Vietnamis on hea lihtsalt niisama olla, on see raamat selline, mida on hea niisama lugeda - ilma suurte emotsioonide ja ajupingutuseta.

Hinnang: 6/10